SÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõjateedel ma sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõitsin neljakÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂümnendal aastal.
ܬe laia polaaride maa.
L䢩 metsa l䢩 stepi ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüle pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõllu viis ratsu
kuni mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõk talle tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõkkeks oli ees.
L䢩 metsa l䢩 stepi ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüle pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõllu viis ratsu
kuni mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõk talle tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõkkeks oli ees.
SÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõites traavi mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöda linna tornikellade kaja.
Lipu lehvides hÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõiskel mu suu.
Kuigi mehi j䤢 meil v䨥ks hobu langeb pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüssitules
see vaid ainult meil karastust toob.
Kuigi mehi j䤢 meil v䨥ks hobu langeb pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüssitules
see vaid ainult meil karastust toob.
L䢩 tule l䢩 ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõhu metsik kahurimÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüra.
Noortel surreski unistus on.
Meie kapten mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõka tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõstab sest tai isamaa armas
oma kompanii rÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂünnakul viib.
Meie kapten mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõka tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõstab sest tai isamaa armas
oma kompanii rÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂünnakul viib.
Koduigatsus p䥶ast p䥶a vaevab nÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüd mind.
Ootel ema neidu n䨡 veel saaks.
Kodu kaugel ema sumud neid on unustanud peiu
armas ratsu vaid j䲥le j䤢.
Kodu kaugas ema sumud neid on unustanud peiu
armas ratsu vaid j䲥le j䤢.