ըtu p䩫ese viimased kiired
l䤮e taevasse s䲡ma lÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõid
ja kui ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂö sinult kajaka tiivul
kodu randadelt sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõnumeid tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõi.
Minust maha j䩠kodune talu,
kivid, kÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂünkad ja niitude raad,
seal kus lapsena jooksin paljajalu,
koplis kase all lillede raal.
Kaugel j䲶ede taga kus metsad
latvu tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõstavad pilvede pool,
kaugel metsade taga, kus meestel
saatus tundmatuid muresid toob.
Minust maha j䩤 isa ja ema,
minust maha j䩤 ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõde ja vend,
ei ma teagi kas elavad nemad,
kas neil saabund on priiuse tund.
Tahan jÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõuda veel kodumaa randa,
n䨡 tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõuseva p䩫ese tuld,
tahan puhata kallima rinnal
n䨡 loojuvat p䩫est kui kuld.
Ja kui saatus on m䤲anud mulle,
et ma kodumaa kollet ei n䥊siis mu unelmad r䮤avad sinna,
kus on s䲡mas pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõhjala ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂö.