PÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüha isa, sinu juurde tulin ma,
et saaks andeks mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõned patud.
Ma ei ole elus harjund pihtima,
kuid loodan, et mind pole pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäris unustatud.
Uu-uu, su kirikus kord oli hea ja soe,
kuid praegu see ei loe.
Kogu elu olen ainult pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõgenend,
teinud sada surmapattu.
Selle peale sa vaid risti ette lÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöd
ja sosistad, et oled tÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäitsa uskumatu.
Uu-uu, su kirikust ei rahu leia ma,
pean jÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂälle minema.
Ma olen maanteerÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂövel,
pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüda tuult ei vÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäljal saa.
MaanteerÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂövel olen ma.
Olen sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂündind tapja,
ainus, mille lÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõpuks saan,
on kuus jalga niisket maad.
Soolo:
Uu-uu, su kirikust ei rahu leia ma,
pean jÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂälle minema.
PÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüha isa, ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂära vaata sedasi,
nagu mind sa kardaksid.
Sinu saatus mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäratud sai juba siis,
kui siia ilma sa sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂündisid.
Uu-uu, su kirikus vaid hulub jÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäine tuul,
ka sinu jaoks on rauas kuul.
Sest olen maanteerÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂövel,
pÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüda tuult ei vÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäljal saa.
MaanteerÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂövel olen ma.
Olen sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂündind tapja,
ainus, mille lÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõpuks saan,
on kuus jalga niisket maad