Päike piilub aknast tuppa,
Nurgas istub kaltsunukk.
Üks hing seal vaikselt tihub nutta,
Nukk on aina vait kui sukk.
Uksest tuleb juurde keegi.
Kääksub hing, kui sulgub lukk.
Päiksest püüda lootuskiiri
Ei saa, ta on kõigest nukk.
Kui me Sipsikut kuuleks,
Kui ta avaks vaid suu!
Mis on näinud ta silmad?
Ei, palun räägime muust.
Kaigub vaikuse hääl.
Keegi ei kuule, ei näe,
Kuidas kuhtub see valgus,
Hinge jäävad vaod.
Ümberringi ainult
Tummad nukkude näod.
Enam päike siin ei paista.
Nuku suu on ikka kriips.
Homset päeva hing ei oota,
See eilset minema ei vii.
"Minu kodu, minu kindlus" -
Kaunilt kõlav sõnade paar,
Vareks muundunud see linnus,
Seal lootuskiired otsa saan'd.
Kui me Sipsikut kuuleks,
Kui ta avaks vaid suu!
Mis on näinud ta silmad?
Ikka räägime muust ...
Kaigub vaikuse hääl.
Keegi ei kuule, ei näe.
Käriseb ulmade kangas,
Jääb vaid narmendav äär.
Hingest saanud on nukk,
Ta sees puudub hääl.
Küll mul laulu, kui ma laulan,
Küll mul viisi, kui ma viisin!
Loo mina võtan luige suusta,
Viisi viie linnu suusta.
Lõo mul andis lõõrilaulu,
Pääsukene päevalaulu.
Seal mina laulud ladusin,
Armsad sõnad õppisin.
Armsad sõnad õppisin.
Kui sul on valus ära talu
Seda üksi vaikimisi
Kõnele ja usu palun
Kuskil on veel inimesi
Kui sul on valus ära talu
Seda üksi vaikimisi
Kõnele ja usu palun
Kuskil on veel inimesi
Kui sul on valus ära talu
Seda üksi vaikimisi
Kõnele ja usu palun
Kuskil on veel inimesi
Kui sul on valus ära talu
Seda üksi vaikimisi
Kõnele ja usu palun
Kuskil on veel inimesi
Kui sul on valus ära talu
Seda üksi vaikimisi
Kõnele ja usu palun
Kuskil on veel inimesi
Kui sul on valus ära talu
Seda üksi vaikimisi
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl
Sul on hääl